“7 Myths of Working Mothers”
Suzanne Venker
MYTH #1 “Men Can Have It All. Why Shouldn’t We?”
MYTH #2 “I Could Never Stay At Home Full Time”
MYTH #3 “You’re So Lucky You Can Stay At Home”
MYTH #4 “I Could Balance Work and Family if I Had More Support”
MYTH #5 “I’m a Better Mom for Working”
MYTH #6 “My Children Just Love Daycare”
MYTH #7 “I Have It All Planned Out”
2004. aastal sai proua Venker hakkama tänuväärse tööga, mida valitsevas feminismipropaganda keskkonnas just igaüks ei tihkaks ette võtta: kirjutas raamatu täiskohaga ema ameti pidamise kiituseks. Raamat ei ole mulle stiililiselt just pärikarva, ometi sisaldab nii mõndagi olulist, valgustades lugejat töötavate vs koduste emade tegeliku statistika, sellega täielikus vastuolus oleva meedia poolt edastatava kuvandi, propageeritavate peaaegu kriminaalsete lastehülgavamise tendentside, keskmise ameeriklase (selle mütoloogilise looma) nõtruste, ja abi- ja perekonnaelu igapäeva osas. Raamat ei ole muidugi Eesti poodides saadaval, aga ehk võtab mõni, kes minu väikest kokkuvõtet lugema juhtub, tulevast emakssaamist piisavalt tõsiselt, et võtta see väike vaev ja ta endale tellida. (Pisut reklaami ka)
Mainisin, et raamat pole stiililiselt mulle päris meelepärane. Miks? Sest ta on ameeriklanna kirjutatud ja oma ema nägu. Jutt on kohati liialt familiaarne, kohati kihutuskõnelik ja pealetükkiv ja kirjavigadest pole ka pääsetud. Viimaseid ei ole küll palju, aga allakirjutanu natuur on juba kord selline, et nad teda segavad. Lisaks tekkis veel küsimus, kas tõesti on naiste- ja pereajakirjad, ning ajakirjade kuningannana näiv O, the Oprah Magazine, mida eriti innukalt tsiteeritakse, sobivaim alus tõsiseltvõetavale raamatule. Tõsiseid uuringuid on muidugi ka kasutatud, aga nende kohalolek pole just prevalentne. Samas võib seesugust lähenemist mõista: Venker kirjutab eelkõige naistele, mitte teadlastele ning tema eesmärk võiski olla konkreetselt meedia levitatava (ütleme otse) jama ümberlükkamine.
Ilmselt ei tule enam kellelegi üllatusena, et ameeriklased usuvad muinasjutuliselt totakaid asju. Ülejäänud maailm saab sel teemal sageli kena kõhutäie naerda. Paraku aga usuvad nad hämmastavaid asju ka seoses lastekasvatusega ja siinkohal kisub lugu pigem kurvaks. Muuhulgas leidub neil järgnevaid arusaamu:
1) Ma olen küll päevad läbi tööl, aga kui ma veedan õhtul enne lapse magamaminekuaega temaga 15 minutit kvaliteetaega, kuulates, kuidas ta päev on möödunud, ei tunne ma end selle pärast halvasti
2) Süümepiinad, mida tunnen, olles jätnud 6nädalase lapse terveks päevaks lastehoidu, on ühiskonna poolt peale surutud ja ebaratsionaalsed. Õnneks leidub raamatuid, mis õpetavad mind neid ignoreerima.
3) Ma ei tahaks küll tööle naasta, aga ilma selleta ei saa me kuidagi hakkama. Minu maniküür ja pediküür võtavad juba niigi nädalas suure hulga raha, rääkimata riietest, aksessuaaridest ja jalatsitest, digitelevisioonist ja internetist, kosmeetikast, kolmanda auto ja solaariumikapsli liisingust, nädalavahetusel pidudel kuluvast rahast ja muudest hädavajalikest igapäevastest vältimatutest kulutustest.
4) Ma soojendasin küll mikrolaineahjus seda poolfabrikaadist köögiviljarooga, aga mu lapsed lihtsalt ei söö seda. Õnneks on meil veel krõbinaid.
5) Loomulikult söövad minu lapsed korralikult puu- ja juurvilju. Iga söögikorra juurde pakun ju ehtsast puuviljamahlast tehtud komme.
etc ad nauseam
Kuidas sellist nõtrust üldse kommenteerida? Kohati jääb raamat ameeriklaste uskumatute arusaamade tõttu pisut kaugekski, loed nagu veidrat kurioosumit, aga sind ennast see ei kõneta, sest õnneks on sind ümbritsevas ühiskonnas veel säilinud pisut kainet talupojamõistust. Sellest hoolimata on meilgi nähtusi, mille iseenesestmõistetavus tuleks kahtluse alla seada. Nagu näiteks lasteaed.
USA statistika koduste ja töötavate emade kohta on väga huvitav: alla 18aastaste laste emadest töötab täiskohaga ligikaudu 40%, 30% on kodused ja ülejäänud töötavad poole kohaga. Meedias kajastub see statistika muidugi pisut teisiti: 70% alla 18aastaste laste emadest on naasnud tööle. Pole päris sama, mis. Pean tunnistama, et mul ei ole andmeid vastava statistika kohta Eestis, küll aga tunnetan valdavat meelestatust. Normaalne on ju ikka see, et pärast luksuslikku riigi poolt soositud ja toetatud lapsepuhkust jookseb iga emaken ummisjalu tööle ja last hakatakse harjutama lasteaiaga. Parandage mind, kui ma eksin. Ma ei taha üldse väita, et lasteaed oleks iseenesest halb, vastupidi, mul on väga positiivseid kogemusi näiteks minu venna lasteaiaga. Aga. Aga aga aga. Nagu käsitletavas raamatuski öeldakse, keskminegi kodune kasvatus on parem kui suurepärane lasteaed. Miks? Sest ainult kodus kasvatad sa oma last ise. Meil, täpselt nagu USAski, valitseb illusioon, et oleme oma laste kasvatajad, ehkki nad veedavad 5 päeva nädalas, 9 tundi päevas kellegi teise hoole all. Oletame nüüd, et laps läheb magama umbes kell 9, ärkab kell 7 ja veedab 8st 5ni lasteaias. Lasteaias veedetud ajast jääb üle 1 tund ärkamisaega hommikul ja 4 tundi vaba aega õhtul. Vaba aega tööpäevast väsinud õhtusööki valmistava koristava ja koduseid toimetusi tegeva lapsevanemaga. Isegi kui lapsevanemad suudavad lükata toimetused edasi hilisõhtule ja pühendada tööpäevajärgsed vabad hetked jäägitult lastele, näitab lihtne matemaatiline tehe, et nad ei ole oma laste peamised kasvatajad. 4 tundi 9 vastu. Oluline on ainult aja kvaliteet mitte kvantiteet? Laste puhul paraku mitte. Ja lasteaia puhul peab arvestama sellega, et kasvatajad peavad samaaegselt valvama veel vähemalt 10 samaealist jõnglast ning et on väga tõenäoline, et nad ei jaga kõiki sinu arusaamu lastekasvatusest. Hullem veel, kui sul peaksid olema elus mingid kindlad väärtushinnangud, sest tõenäosus, et neid lasteaias sinu lapsele adekvaatselt edasi antakse, on küll nullilähedane. Muidugi on inimesi, nagu näiteks üksikemad, kelle jaoks pole muud varianti ja lohutuseks peab nentima, et Eesti lasteaedades saavad lapsed vähemalt korralikult süüa ja seal arendatakse teinekord päris hästi nende loovust. Miks oh miks aga peaks lasteaed olema by default valik ka inimestele, kes tegelikult saaksid ja võiksid oma lapsi ise kasvatada? Ja miks oh miks peaks naised vabatahtlikult loobuma võimalusest vaadata oma last kasvamas, luua temaga eluaeg kestev tugev side ja olla tunnistajaks kõikidele suurepärastele totrustele ja pättustele, mida ta väikse põnnina korda saadab?
Lisaks lastekasvatust puudutavale on väga aktuaalne ka lõik, milles Venker kirjeldab abielu igapäevast reaalsust. Lõpuks ometi üks inimene, kes võtab üritada abielu ümbritsevat roosat romantikapilve hajutada. Abielu ei ole elu lõpuni armunud olek, see ei ole igal hommikul voodisse kohvi ja igal õhtul lilli ja teatripileteid toov abikaasa, pikad hommikud omaette, nädalatepikkused reisid lõunamaale, küünlavalgus, romantilised aroomiküünalad ja meelad naeratused. Sest tõenäoliselt kostaks kõrvaltoast selle tingeltangli peale kainestavat karjumist. Oh räägime ometi rohkem abielu reaalsusest, ohverdustest, ühistest pingutustest, teineteise toetamisest, pere ja laste ja antud vannete nimel kokkujäämisest, igapäevasest otsusest enda kõrval olevat inimest elu lõpuni armastada. Ja pisutki vähem jalustrabavatest tõmmudest meestest, romantilistest puhkustest kuuvalgel ja õnnelikust elukestvast armumisest. Armastus ei ole emotsioon, vaid valik, ja abielu sõlmitaksegi selleks, et iga uitmõte ja lühikese elueaga emotsioon ei annaks inimesele ajendit loobumaks suurimaks kingitusest, mis talle on antud - toetavast kaasast, kelle kõrval vananeda. Mõnikord ongi raske, isegi väga raske võib olla, aga just selleks ongi kõrval inimene, kellele toetuda. Kuni me ei mõista abielu tegelikku olemust, ei toimu ühtki positiivset muutust lahutusi puudutavas statistikas ning ühegi valemiga ei saa tugevdada ka hapras olukorras olevat pidetut ühiskonda, mille kindlaks alustalaks saab olla ainult perekond.
Lõpetuseks peaks valitsevas olukorras ju ka kedagi süüdistama, noh et juudid või vabamüürlased või… Antud olukorras võiks peaaegu et soovidagi, et olukord oleks ebamäärane ja otsimisel mingid poolmütoloogilised pahalased. Aga paraku ei, siinkohal on üsna selge, kelle poole näpuga näidata – feministide. Suure hurraaga on nad aastakümneid kuulutanud oma rõõmusõnumit naiste ja meeste võrdsusest, saavutades selle, et naised ise ka ei hinda enam oma rolli emana. Jätkatakse, veendes naisi, et tublid lähevadki tööle ja et süümepiinad on ühiskonna poolt peale surutud ja et lapsed saavad tegelikult ise ka hakkama. Kirjutised on peamiselt teemadel kuidas balansseerida (täiskohaga) tööd ja lastekasvatamist, kuidas juhtida tähelepanu kõrvale imikult, kelle jätsid lastehoidu ja kellest väga puudust tunned jne. Kirjutajad ise on sageli naised, kes on väga varakult tööle tagasi läinud ja üritavad nüüd oma karjuvat süütunnet lämmatada, veendes ennast ja teisi, et väikelapse kõrvalt töötamine on normaalne ja hea. Nii juhtubki, et noored naised otsustavad ammu enne lapse saamist, et ei jää temaga koju, olemata ema rolli veel proovinudki. Eriti kurb on see, et paljud lähevad tööle selleks, et saada puhkust. 8 tundi päevas tegeleda millegi muuga kui oma nõudliku lapsega, milline õnn, milline vaheldus, milline lõõgastus. Ühesõnaga, kuidagi on saabunud olukord, kus võib valida tuua siia ilma laps, aga teda mitte üles kasvatada. Eksponeerida teda mõnda aega seltskonnas kui oma uusimat aksessuaari, ja anda ta siis kellegi teise kasvatada. Võtta vabadus ja loovutada vastutus. Kui tüütult tüüpiline. Ja kui õõvastav.
Kokkuvõtteks rõõmustaksin veelkord, et selline raamat on olemas, ja soovitaksin sellega tutvuda kõigil naistel, kes mõtlevad kunagi lapsi saada. Loe seda NÜÜD ja muuda oma suhtumist õigeaegselt, ja sulle jääb võimalus oma elu ja karjäär niimoodi planeerida, et seal on koht ka ausal, õiglasel ja piiritut rõõmu pakkuval lastekasvatamisel. Igakülgselt tervete laste õnnelik ema planeerib karjääri lastesaamise ümber, mitte ei mahuta lapsi karjäärielust vabaks jäävasse elunurgakesse.
P.S. Kuula ka Maria Joanna, Heléna ja minu saadet Rünnak tõelise naiselikkuse vastu Pereraadios!
P.P.S. Selline mõte tekkis ka: aastaid on kurdetud, kuidas aabitsates-lugemikes kujutatakse šovinistlikke olukordi, kus ema teeb köögis süüa ja isa loeb kõrvaltoas lehte. Vaadake, isa üldse ei aita. Aga ehk on isal seljataga pikk päev tööl, kus ta pere ülalpidamiseks raha teenib, ja kodune majapidamine on naise ülesanne? Oih, vabandust, muidugi, tegelikult peaks ju ikka mõlemad tööl olema ja seejärel koos poes käima ja mõlemad süüa tegema ja mõlemad koristama. Et ikka kõigi tööde jaoks kuluks topeltpalju aega ja lastel oleks võimalik omaette olla, ilma, et vanemad neid oma kasvatamisega segaks.
7 Responses »
